Teraviljapunktis.

Kuna autot, mul polnud juba jupp aega, siis Brooktoni pidin minema liinibussiga. Bussipiletid onlinest osta ei saanud ja bussijaama ka ei tahtnud minna, siis otsustain osta pileti telefoni kaudu. Omamoodi naljaks, kuidas siinmail ikka konfidentsiaalsete numbritega ringi käiakse. Olles marsruudi ja koha paika pannud on maksmise hetk. „ Ütle oma krediitkaarti number” ja CVV ja kehtivuse aeg”: küsis hääl telefonis. „Misasja, sa küsid selliseid andmeid ja seda üle telefoni, kas pole mitte vähe ebaturvaline”. Hääl telefonis vastu, et tema numbrit ei näe kui sisestab.” Olgu kui ei näe siis ei näe, aga jah kust mina pean teadma et ta just numbri sisetab oma bookingusüsteemi mitte mingile paberile, kust mina pean teadma, et keegi kõnet kvaliteedi ja teenuse parandamise egiidi all ei salvesta. Siinmail on ikka populaarne et su kõne võidakse salvestada klienditeeninduse parandamiseks. Aga skeptilisele eestlasele ikkagi väga üllatav, näha sellist suhtumist. Õnneks oli mul veel Hansapanga tudengikaart, millega krediiti võtta ei saa ning seepärast ka kahju mida, võimaliku kuritarvitamise läbi kannaksin oleks minimaalne, kuna hoian kontol alati suht minimaalselt just eelnimetatud põhjustel.
Brooktonisse läksin reede hommikul ning leivatehases lõpetasin neljapäeva öösel, nii et oli sujuv üleminek. Esimene päev tehti tutvustus, mis sisuliselt polnud miskit erilist, sest selle töö jaoks eriti miskit teadma ei pidanud. Ning järgmine päev võis tööle asuda. Küsiti kas on vabatahtlikke ning kuna neid eriti ei olnud siis tõstin käe. Imelik jah, et Aussid ei viitsi nädalavahetusel töötada, kuigi nad olid samamoodi siia pärapõrgusse tulnud, kus miskit muud eriti teha pole. Kuna nädalavahetusel oli peanlty-töö, siis jah see päev teenisin 400 dollarit. Kui pärast mu korterikaaslased seda kuulsid, siis kahtesesid küll, et töö asemel telekat vaatasid. Kuna esialgu oli mind plaanis panna, mingisuguse neegri konveieri peale mis oleks olnud mürane ja tolmune, siis suutsin esimesel päeval tundub piisavalt hea mulje teise liini peal jätta mistõttu edasi sain töötada iga päev meeldivalt varju all ilma liigse päikeseta või siis vihmata.Päike on siin maal karm, sest isegi neegrid leivatehases kurdavad, et teeb naha praguliseks.
Töö ise oli lebo, oli vaja lihtsalt vaja avada käru luugid, lülitada sisse õiged konveierid ning laadida talumeeste teravili hunnikusse. Kuna ilmad olid see suvi väga heitlikud WAs, siis eriti tihedaks töö ei läinudki, kuna koristada ei saanud ja saak oli väike. Kuid punkt pidi lahti olema ning mulle see sobis. Töökaaslased olid kõik aussid, mistõttu kohati oli jälle suuri raskusi, et aru saada, mida kotti nad räägivad.
Kuna töö oli vahetustega, siis oli piisavalt ka vaba aega. Seepärast läksime käisime kahe Aussi mate-iga pubis ja ujumas tihedalt. Pubis töötasid kaks iiri tüdrukut, kes olid väga õnnelikud, et me seal käisime, sest nad pidid kogu aeg pubis olema ning vaga aega said ainult kaks tundi päevas. Ka meie olime rahul, sest õlut eest maksime sente ja praed olid ka äärmiselt odavad.Ma ei tea kuidas küll omanik oma äri niimoodi majandas, kui töölised kogu aeg külma tegid, kuid see polnud minu asi ning fun oli sellegipoolest.
Iga paari päeva tagant käis rong ja viis vilja minema. Rongid olid sarnased Eesti kütuserongidega. Üle kilomeetri pikad nii et, kui vaja mööda oli saada, siis tuli pikk ring teha.
Pärast 4 nädalat oli töö läbin ning 24. detsember oli viimane tööpäev.