Troopiline Nigeeria

Osa 1. Minek- Minu esimene Aafrika puudutus.

Nigeeriasse sõidu planeerimist alustasime juba mitu mitu kuud tagasi, nimelt on see üks väheseid riike, mis on teinud valgele inimesele sisenemise nii keerukaks kui vähegi võimalik on, lootes, et keegi siia ei tule. Viisa saamiseks oli vaja vastuvõtja kinnitust, hotelli broneeringut, lennupiletite koopiaid, vaktsinerimitunnistust, kahte fotot, turisti viisa jaoks pangakonto väljavõtet (Nigeeria scam!!!)  ning Stochholmi saatkonda veel kanda 750 SEKi väärtuses eurosid.  Väga turistmisõbralik“ ! Öeldakse, et turisti raha on kerge raha, seepärast maailmas on enamus riike kas viisavabad või siis sümboolse maksumusega, et ometi tuldaks ning kulutataks. Tundub, et Nigeeria on valinud teise tee.

Pole veel olnud riiki, kuhu sisenemisel on tööandja andnud juhised, kuidas käituda ning kuhu minemisel pidi saama heakskiidu ka peakontorist. Ju siis oli teada, et tegu pole just sõbraliku paigaga. Nimelt Põhja-Nigeerias tahavad islami mässulised šariaadi korda kehtestada ning kõik see käib läbi sõjategevuse ning pommide. Nigeeria delta alal, kus paiknevad enamus nafta puurtorne,  röövitakse valgeid lihtsalt selleks, et neilt lunaraha kätte saada. Sellised „julgustavad“  mõtted olid siis peal kui lennukisse asusime ja Lagose poole teele asusime.

Murtala Mohammedi rahvusvaheline lennujaam kui riigi esimene visiitkaart andis juba aimu, mis ees ootab. Lennujaam  oli vana maandumisraja ääres olid lennuvrakid ning ühtki aeda, mis lennurada ümbritseks ma ei näinud.  Valge rass, keda oli enamuses ootas kannatamatult passikontrollis, samal ajal kui kohalikud kõik juba läbi läinud olid. Passikontroll oli kahe osaline esimene ametnik uuris midagi, ning teine ametnik uurist midagi. Lõpuks sai pagasini, aga pagasi lint jäi pärast seda kui see liikselt kohvreid täis oli seisma. Kui pagas käes oli pidi  järgmisele ametnikule näitama, et vaktsinerimised tehtud on  ning see järel järgmisele, et baggage tag  kotil vastab sellele, mis  pileti peal on. Seega üksjagu bürokraatiat selleks, et riiki saada ning lennujaamast läbi.

Lennujaamas oli meil vastus 4 turvameest 2 jeepiga. Üldse oli lennujaama ümbrus täis  igasugu politseinikke AK 47tega ning tundus, et igal valgel, kes maha astus, oli keegi vastas, keegi ei söandanud ise lennujaamast välja minna. Turvaäri on siin maal suur business.  Palju valgeid tuli siia ilmselt nafta asju ajama, sest lennujaamas  nägi  mitmeid silte Chevron, ExxonMobil jne. Valge nahavärv ja nafta on vist  atraktiivne segu igale kuritegelikule jõugule.

Tee lennujaamast hotelli meenutas väga Kagu-Aasia linnu-tõeline ülerahvastatus ja lõputu tänavakaubandus, vaid naha värv on siin inimestel teine. Hotelli sisenemine oli nagu vanglasse minek. Rasked ja kõrged  rauduksed lükati lahti ning kui olime sees kohe kinni. Hotell oli ümbritsetud  kõrge aiaga mille kohal oli okastraadist üleronimiskaitse. Territooriumil oli  3 turvameest Kalašnikovid üle õla ringi liikumas. Tõsine vangi tunne tuli peale, välja võiks minna, aga ei julge ning ala, kus liikuda on väga piiratud

Oleme Lagoses vaid ühe öö, et homme siselennuga Calabari, mis asub Kameruni piiri ääres, lennata, eks siis kirjutan  kuidas siis see läks ning mis meid edasi ootab. Teatavasti  kuu algul alles tuli üks lennuk Nigeerias  alla ( loe siit) ning kõik inimesed said surma. Loodame, et tõenäosus teooria on seekord meie pool.

P.S Kogu postitus on kirjutatud läbi häda, sest internet on siin 18. sajandi kiirusega ning igasugu pildimaterjali laadimine oleks liiast olnud.