Nigeeria -toidu ja hinnaüllatused

Siselendude lennujaam Lagoses on oluliselt uhkem kui rahvusvaheline. Selles on isegi mõned poed ning söögikohad.  Lagose rahvusvahelises lennujaamas muidu igal pool mujal maailmas nii silmahakkavaid parfüümi ja kärakapoode polnud.

Kohalik lend Calabari, linna, mis asub Kameruni piiri ääres möödus meil business klassis. Jah tõepoolest oli meie vastuvõtja ostnud meile kõige paremad piletid sellesse väga vanasse Boeing 737-300sse. Minu koht oli 1A ja paarimehel  1B. Irvitasime enne lendu, et vahet pole mis klassis lendame, kui alla tuleme, siis oleme nagu mehed saunalaval-kõigiga võrdsed! Toit, mis serveeriti lennukis oli nagu igal pool siin jälk- maitsetu ning haises.

Pole küll sel ajal teadliku elu elanud, kuid mulle tundub, et lääne turistil võis olla sama tunne omal ajal kui Nõukogude imeeriumi miskil põhjusel sattus. Kõige naljakam on see, et oleks siis see lõbu siin odav, hinnad on kallimad, kusiganes riigis ma olen olnud. Toon allpool mõned näited.

Hotellis pooleliitrine kohalik õlu Harp (muidugi pruulitud lääne firma litsensi alusel) maksab 2,5 eurot või siis 500 nairat (naira kohalik tugrik). Võtsin esimene õhtu söökiks pasta Carbonara ning see maksis 3000 nairat (15 eurot) ning lauale visati see sellise ülbe olekuga, ei miskit tänan-palun kombinatsiooni. Juurde miskit salatit ei serveeritud, kui seda küsisin, siis näidati menüüst, et see maksab ekstra 1500 nairat (7,5 eurot).

Järgmine õhtu Calabaris  Jorany hotellis  ( ÄRGE AVAGE, sest IE hoiatab, et lingi avamine sisaldab viirust) üllatas omakorda oma kiirusega. Toit sai tellida 18:40, 20:00 toit veel lauale jõudnud polnud. Õnneks tuli telekast jalgpall ning seepärast ei pannud seda „viivitust“  väga tähele. Algul tellisin veiseliha kartuliga, umbes poole tunni pärast loivas (just nimelt loivas, sest kiiremaid liigutusi nad siin teha ei tihka) ettekandja meie juurde ja teatas, et liha ja kartul on otsas. Vaatasin, et menüüs olid ka veel krevetid ning üritasin neid tellida, kuid ka need olid otsas. Muud siis menüüst üle ei jäänud, kuid vaid kala tellida. Kui kala siis miski aeg saabus, nägi see jällegi jälk välja ning kui lubatud 200st grammist luud maha arvata jäi järgi umbes supilusika täis. Lubatud kartulite asemel toodi riis, mis oli nii tšilli pipart täis, et silmad jooksid vett, kui seda sõid. Üldse ei imesta kui see oli ka vanaks läinud ning siis pipraga „ ära maitsestatud“ . Kogu selle dinee eest maksin meie rahas 15 eurot+ 5 eurot  liitrise segumahla eest.

Hommikusöök oli sarnane. Kuna meie väljasõit pidi olema kell 7, siis läksime pool tundi varem, sest hommikusöögi aeg oli 6.00-10.30. 6.30 unine ettekandja oli suutnud bufee lauale vaid 2 moosi,kausi maisihlebeid ning käärinud mahla tuua. Ning ega ta rohkem lauale ei toonudki.  Tellisime siis omleti, aga ka selle valmistamine võttis nii palju aega, et ära me seda oodata ei jõudnud. Ettekandja aga lükkas arve nina alla, et kirjuta alla. Ütlesin, et mille eest ma kirjutan kui  sööki pole saanud nign tulin tulema. Hiljem  kui toas  hambaid nühkisin, siis helistas „Sorry sir, teie omlett on nüüd valmis tulge sööma“. Saatsin ta pikalt ning andsin mõned juhised, eks näeb kas homme hakkavad nad end kiiremini liigutama.

Nagu eelnevatest hindadest aru võite saada, siis võite eeldada, et ka majutus siin just väga soodne pole,  hotellis öö maksab 20 000 nairat ehk siis 100 eurot ning TTÜ ühiselamu on ka siinsega võrreldes väga luksuslik. Toas pooled pistikupesad ei tööta, laualambid põle, sest otsad on isoleerimata ning vaid sõrmede abil kokku keeratud ning turvašeif oli kas teadlikult või mitte sellises olukorras, et kui seda kasutada laguneks see ära. Kui palusin see ümber vahetada, vaadati vihaselt mulle otsa ning lõpuks toodi uus.

Ma ei saa aru, kuidas on riik, millel looduse poolt on suht head eeldused rikkaks saada, suutnud mitte oma eeliseid ära kasutada. Soe kliima koos piisavate sademete, viljaka mullaga ning rohkete maavaradega  peaks olema ju hea kombinatsioon arenenud ühiskonna tekeks, aga ei, vaid vaesus ja viletus ning suur lõhe rikaste ja vaeste vahel on see, mis siin silma hakkab. Kuigi inglise keel on ametlik riigikeel ning seetõttu peaks meil siin asjaajamine kergem olema, siis võrreldes Tšiiliga, kus hispaania keel igal pool valdav oli, on küll siin igasugu asjaajamine koormav ja tüütu.

Siiamaani  on igal riigil  kus olen käinud oma  miski eelis olnud. Olgu see siis kas hea toit, lahedad inimesed, mõnus kliima vms. Nigeeria kohta ei saa ma praegu veel mikist sellist öelda. Loodan, et päevade jooksul mil siin olen,  ka miskit positiivset kogen.

Järgmine kord uute muljetega!