Suvisel Maltal

Mõnikord veab ka, kui muidu on tööreisid ikka kohtadesse, kus peale koleda tööstusmaastiku miskit muud pole ning kus vähesel vabal ajal peale hotellis teleka vaatamise muud teha pole, siis see aasta olen järjestiku teist korda „tööreisil“ puhtal baila-baila saarel. Kui eelmine kord oli sihtkohaks Madeira, siis seekord tulime generaatoreid kontrollima ühte Euroopa lõunapoolsamasse riiki nimega Malta.

Kuna Malta peamine sissetulek on ikkagi turism, siis juba Frankfurdi lennujaamas Air Malta lennukile astudes said aru, et lendad puhkusekohta. Lennusaatjad olid noored ja energilised (väga erinev Lufthansast ja Finnairist) söök oli ülihea ning teenindajad poputasid kõiki reisijaid nii kuidas jõudsid.

Tundub, et kõikides lõunamaa maadest on miskid ühised jooned, mis selgelt eristuvad. Kui lennujaamas takso võtsime, siis muidugi olime juhile kohe familiaarselt vanad sõbrad (Hello my friend how are you), taksojuhil nagu igal teisel endast lugupidaval mehel lõunamaal oli kaelas ning käes peal näpujämedune kuldkett ning lühikeste käistega triiksärgi ülemised nööbid lahti võetud, et ahvi karvad ikka nähtaval oleks. Üldse tundusid taksojuhid siin riigis „kõige targemad“ olevat kuulates nende juttu.

Hotell, milles peatusime oli nagu ka Madeiral resort-tüüpi, oma basseini, jõusaali ning tervisekeskusega ning mis peamine, asus rannast vaid minuti kaugusel.

Kui esimene hommik tööle kohalikku riigiomanduses olevasse elektrijaama jõudsime, siis selgus pärast testimisi, et töö, mida siia teostama tulime, oli juba tehases meie eest tehtud ning esialgu plaanitud 10 päeva pole küll meil siin miskit teha. Testisime esimene päev kõik generaatorid ära ning kuna nädalavahetus tuli peale, ning reisibüroo oli kinni , et pileteid muuta, siis vaba 2 vaba päeva oli pooljuhuslikult kätte tulnud.

Ilmselt pole raske aimata, et kui päike paistab ja rand vaid kiviviske kaugusel, siis enamus seda nädalavahetust tuleks just seal veeta, et oma luigenahka punasemaks päevitada. Jah, tõepoolest minu Malta kogemus piirdub vaid 500 m. raadiuse alaga hotelli ümber. Ilmselt nii mõnelgi turistil on sama lugu, sest kui kõik on tehtud nii, et sul pole vajadust välja hotellist minna, siis võidki öelda, et käidid puhkusel eksootilises riigis, aga ega sa sellest riigist miskit ei tea.

Tallinn pole ainus koht, kus briti (poiss)meeste grupid viibivad, kohalikus rannas olid nad ka mitmete hordidega kohal -jõid ja olid valjud nagu ka Tallinnas. Samas oli ka kuulda palju vene ja muid ida-Euroopa slaavi keeli. Kuna Kaunasest lendab Ryanair Maltale, siis ilmselt ka leedukaid on siin saarel üksjagu.

Kuna hotell asus Malta kõige populaarsema ööelukoha St. Juliani linnaosas, siis käisime õhtul ka diskol. Naised on siin peole minnes riides nagu prostituudid. Seelikud väga lühikesed ning kontsad nii kõrged, et peaaegu kukuvad ninali, samuti tundub, et erand on see, kes ei suitseta. Päris kummaline stiil tugevalt katoliikliku maa kohta. Noormehed armastavad eksponeerida oma pooles värvlis asuvate teksade alt Calvin Kleini ja Armani trussikuid ning kanda ülisuuri päikeseprille. Üldse tundub, et enesenäitamine ning ilusates riietes hängimine on väga popp. Samas kui üks päev ühe kohalikuga rääkisin, siis tema küll kirus, elu, et palk on väike ning ostujõud madal. „Lohutasin“ teda sellega, et nii see jääbki olema väikeses riigis, sest ka Eestis on olukord sama. Mõni võib ju argumenteerida, et Maltal igasugu ellujäämiskulud (küte, soojustamine) puuduvad, kuid riik, mis enamus toiduainetest impordib (rahvastikutihedus pinnaühiku kohta üks suurimaid Euroopas), siis see sääst kütelt tehakse tasa väga kõrgete esmatarbekaupade hindade ning eluasemekuludega. Jah tõepoolest kõige odavam söömisviis tundus siin riigis Mc Donalds/Burger King variant olevat.

Maltalastele on kohali riiklik energiafirma ( a-la kohalik Eeesti Energia) Enemalta on kõigile pinnuks silmas nii palju kui kuulda oli. Kuna tegu on monopoliga, siis ei tunne nad miskit vajadust efektiivust tõsta ning kui kulud hakkavad suurenema, siis lihtsalt tõstavad hinda. Imelik on, et riigis, kus 11 kuud aastas paistab päike, oli nii vähe päikesefarme näha ning selle asemel ehitatakse fossiilkütusel töötavat väga suurte püsikuludega elektrijaama. Taksojuht, kes meid hiljem lennujaama viis, nimetas Enemaltat lausa „The most Fu..ed up enterprise in the country“. Nagu ikka igal pool maailmas taksojuhid on „kõige suuremad teadjad“ ning eksperdid. Kui sama juhiga muudele teemadele, ala miks Põhja-Euroopa peab välja aitama Lõuna-Euroopat, siis tunnistas ta ilma igasugu süümepiinadeta, et maksab makse nii vähe kui võimalik, et ega ta loll pole, et riigile makse maksma hakkab ja kõik tehingud teeb ta sularahas, et jälge ei jääks ning Enemalta rikastuda ei saaks. Kui ma mainisin, et kas seepärast ongi statistlised numbrid riigi kohta nii kehvad, et varimajanduse osakaal nii suur on, siis see mõjus talle kui härjale punane rätik. „Mis vaata kui palju meil tööstust on“ ning seepeale luges ta ette nimekirja kohalikke ettevõtteid. Ütlesin talle, et igas riigis on turismi-ja toitlustussektoris on palju musta raha liikumas, kuid kuna Malta majanduses on eelnimetatute osakaal lihtsalt suurem, sellest johtuvalt ka suurem statistiline viga arvudes, kuid selle peale ei osanud ta miskit arvata.

Imestama paneb kui kliima on soe, vahemaad väikesed ning teed kitsad, siis miks on nii vähe näha liikumas jalgrattaid ja rollereid. Nägin kahte rollerit ja neil sõitsid politseinikud! Eesnimetatud taksojuhi järgi pidi see jälle valitsuse poliitika olema mitte nendega liikumist soodustada. Rolleri kindlustus on 2 korda kallim kui auto oma, sest väga suure tõenäosusega sõidetakse su rollerile miski aeg lihtsalt sisse ning sina murrad jalad. Aga autod, mida siin veel tänaval liikumas nägi, oleks Eestis juba kaks korda jõutud ümber sulatada vanaraua ahjus. Üsna tavaline oli näha Opel Kadetti ja Ford Escorti vanemaid seeriaid ning seda ilma igasugu roosteta. Kui inimene ja taim närtsib soojas kliimas kiiremini, siis masina kohta see ei paika ei pea.

Üllatavalt vähe on näha Maltal musti aafriklasi, kuigi kuigi Liibüa ja Tuneesia on vaid kiviga visata. Tundub, et neegritele pole see esmane koht. Võidetavalt neegrid ei taha Maltale tulla kuna siin pidi lisapeavalu olema, kuidas siit saarelt edasi saata Mandri Euroopasse.

Päris palju hakkas silma tuntud keelekooli EF silte. Kuna Malta puhul on tegu endise Briti kolooniaga (siin on vasakpoolne liiklus ning autod liiguvad miilides) ning üks ametlike riigikeeli on inglise keel, siis ilmselt paljud rikaste lapsed eelistavad just Maltat Inglismaale sooja kliima tõtta, selleks et keelt omandada. Kuigi kohalike rääkitav inglise keel kõlab kui Singapuri singlish (lühend singapure-english) oma eripärase häälduse tõttu, siis kohalikega rääkides õiget keeletaju ikkagi ei saa.

Nüüdkui mul silmad rullis juba kirjutamisest on panen alla veel mõningad fotod kommentaaridega ning järgmine postitus peaks tulema juba kas siis Aafrikast või Ladina-Ameerikast. Elame-näeme.

Kolleegiga hotelli ees trepi peal õlut joomas.