Jaapan vol3... Töö

Konnichiwa, seekord siis juba kodumaa pinnalt, aga kuna teema endiselt Jaapan, siis ka tervitus Jaapani keeles. Viimases osas oma Jaapani reisist kirjeldan veidi tööd ning ka nn. elustiili tööd, mida ma siin olles olen näinud.
Tööpäev (minu puhul töööö, kuna olin öövahetuses), algas võimemisega, selleks et toonus oleks hea.



Pärast võimlemist andis klient teada, mis ilm on öösel tulemas ning kuidas ta on rahul tööde progressiga. Kui see tehtud, siis tuli järgmine rutiin, milleks oli siis osutamine või pointing, et ohutus on tähtis. Kuigi väljast vaadates võib see tunduda veidi jabur, siis alateadvusse ta siiski miski jälje ta jättis ning kui tornis olles miski ohtlikum olukord oli, panid ikka traksid selga ning kiivri pähe, sest TODAY IS SAFETY.



Kui kõigile oli sisendatud, et ohutus on tähtis, täitis iga meeskond ära riski leidmise rapordi, kus toodi välja, millised tööd plaanis on, millised potensiaalsed riskid sellega kaasas käisid ning mida tuleb teha nende ennetamiseks. Tihtilugu see paber sai lihtsalt miskit nn. paberitäitmise infot täis kirjutada, mille peale meie Jaapani töödejuhataja imestas, et või sellised riskid on ka olemas kui neid pabereid Jaapani keelde tõlkis. Üks minu lemmikuid riske oli töötamine piiratud ruumis (confined spaces) ning minu lahendus selle riski ennetamiseks oli rohkem puhata (right work/ break balance).



Töö tuulegeneraatoris on kõrgel nii 85 meetrit maapinnast.
Ülesjõudmiseks oli mõnikord püstredel, mõnikord lift (enamasti siiski redel, sest lifti ehitamine on lisakulu ning tuulik ise on täisautomaatne ning inimene sinna igapäevaselt oma jalga ei tõsta). Kuna tuulikud on ehitatud kohtadesse, kus on piisavalt tuult, siis tuuliku tipus on tuult veel rohkem. Seega mõnus kõikumine tuule puhumise korral oli garanteeritud. Meie töö seal tipus oli generaatorite kaablite vahetus. Kuna „genu“ ise oli püsimagnetiga, siis pidi väga ettevaatlik olema, et juhtumisi miskit magneti külge ei „kleebi“. Generaator on väga kitsas ning külma terasega ümbritsetud seestpoolt. Pildil üleval olevast august pugeseime sisse, ning seal ka kogu töööö möödus.


Kui vanad kaablid olid eelmaldatud staatori otsad puhastatud, panime uued kaablid sisse, isoleerisime ära, kontrollisime, et faasid, isolatsioonid oleks korras ning nii üks tuulik oligi valmis. Kokku läks selle töö teostamiseks 6 päeva.
Järnevalt kirjutan veidi töödest, mida inimsed naudivad ilmselt oluliselt rohkem, kui meie oma palgatööd. Nii ma vähemalt eeldan kui töö ja hobi langevad kokku.
Käies siin erinevates söögikohtades mõtlen, et Euroopa liidu ametnikud, kes hügieeni eest iga hinna eest meil siin hoolt kannavad saavad küll vist kreepsu kui osasid Jaapani söögikohtasid külastavad. Kaootilisus ning kohati ka mustus on päris tavaline.Samas need söögikohad siin pole pelgalt omanikele vaid igapähase leiva teenimise kohad, vaid täidavad ka vaba aja ning muud hetked. Toon siinkohal välja 3 eriti eredalt silma jäänud söögikohta.

Tomio place.
Saabudes Goto saarestikule pärast 10 tunnist teel olekut olime väga naljased ning otsisime kohta, kus saaks keha kinnitada. Esialgne arvamus paigast oli, et see on küll nii väike koht , et siin miskit söögikohta ei leidu. Äkki enne tunnelit küla lõppus oli silt „Welcome“ ning ribu hiroglüüfe Sisse astudes oli tunne nagu astuks suuremat sorti kööki. Mammi, kes leti ääres oli, asus kohe vaterdama, mina siiski eelistasin inglise keelt ning tema jaapani, siis ainus keel, milles reaalne vestlus toimus oli viipekeel. Kui menüü saime, oli see hieroglüüfdes ning kuna miskit sealt lugeda ei osanud, siis mammi lihtsalt rääkis samal ajal käed käisid ning lõpuks ulatas meile miski pannkoogi sarnase olluse, mida ta ise kutsus „Japanese pizza“. See kuidas seda toitu tehti, oli muidugi omamoodi kogemus. Jahu-munaseguste kätega valati õlut, kirjutati arveid, maksti kassaparaadist raha ning lõpuks valmistati toitu. Pitsa ise polnud küll suurem asi, kuid nähes kuivõrd sõbralik su vastu seda tehes oldi, siis kaalus see üles ka toidu kehva maitse ning hmm... olematud sanitaartingimused.
Ainult köök polnud kaootiline, vaid ka antud söögikoha lahtiolekuajad olid kaootilised. Nimelt kui mu kolleeg sinna ühel õhtul läks, oli uks kinni. Ärajalutades kuulis äkki jaapanikeelset kutset, nimelt mammi oli näinud teda aknast ning kutsus siis oma kodu pärsikööki, kus terve pere laua taga sõi ning pakkus õhtusöögi hoopis seal, milline klienditeenindus.


George place.
Selle koha omanik oli jaapanlane, kes armastas end Georgeks kutsuda. Naljakas oli see, et kuna koha nimi oli jänkkipärane, siis mees ise oli täis ameerikavastane! Tegu oli eheda elustiili kohaga nurgas oli klaver, mida omanik pärast 4ndat napsu mängis omaniku kõige populaarsem lause oli, et you must feel like a home in my place.

Viimase koha nime ma ei mäleta, kuid koht asus meil Kagoshimas hotellist üle tee. Omanik on alloleval pildil, tegelt oli ta abikaasa omanik, sest tema korjas raha pärast. Sööki tegi see mees suits ees, ning eriti efektne oli selle asemel et munakoori pürgiksti viia viskas need suure kaarega köögi teise otsa. Kui räägitakse sellest kui äri teed, siis sulle peab olema oma edge, ehk see milles oled sina just kõige parem, siis selles kohas oli selleks kindlasti pesu pesemine. Esimest korda vaadates ei saanu aru miks mitmed kohalikud läksid sinna sööklasse kilekotid käes. Nimelt tuli välja, et samal ajal kui sa sööd pannakse su kaasatoodud pesu pesema ning kui söömise lõpetanud oled ulatatakse sulle puhas pesu (küll märjalt) Igatahes kui me oma söögi olime kätte saanud, siis istus kokk laua taha ning hakkas kahe kohalikuga, kes meie mõistes nägid välja nagu külapoe mehed napsu võtma.


Kui keegi tahab rohkem valge inimesena jaapanis töötamise kohta teada, siis soovitan soojalt lugeda raamatut „ The blue eyed salaryman“. Mulle sattus see kätte Aussis raamatukogu tühjendusmüügilt. Tegu on kindlasti mu TOP 5 kuuluva raamatuga, sest umbes nii palju raamatuid ma viimaste aastate jooksul lugenud olengi. Sellega tõmban Jaapani sellekorrasele reisile joone alla ning kui peaks juhtuma, et satun sinna jälle, küllap siis ka kirjutan.
Mata ne!