Jaapan ... vol. 1 ärasõit

Kell lapakas näitab 20:11 ning laua peal 2:15. Põhjus miks neid ridu öösel kirjutan on see, et homsest hakkab töö pihta ning mina olen öövahetuses, ehk siis õhtul 18:30 kuni hommik 6:30. ning seda siis järgmise 4 nädala jooksul. Tööks siis tuulegeneraatorite kaablite vahetus 85l tuulikul ümber Jaapani. Õnneks meeskond on väga suur nii, et loodetavasti mitut aastat siin veetma ei pea:) Ajalool on tendents korduda ning nii ka minu puhul. Eelminel aastal umbes samal ajal olin teel siit mitu tuhat kilomeetrit lõunasse Lääne-Austraalias farmis vilja külvamas ning seda samuti 12 tunnises vahetuses kuigi töö teine! Kui räägitakse et öötöö pidi elueast 5 a. Maha võtma, siis minu puhul on see varsti üsna tõsi. Kehale ja vaimule on see ikka paras koormus, eriti nüüd kui just sain siinsesse päevarütmi sisse elatud (ajavahe Eestiga +6 tundi). Aga see selleks.
Praegu istun hotellitoas kodust nii 7851 km kaugusel Lõuna Jaapanis Kyushu saarel linnakeses nimega Kagoshima. Linnakeseks võib seda paika nimetada kohalikus mõistes, võrreldes Tokyio Yokohama ja teiste suurelinnadega on tegu „külaga“. Samas oma 554000 elanikuga pole talle koduriigis võrdväärset vastu panna. Esimene õhtu (laupäeval) käisime kohalikus restoranis söömas ning nagu meie vastuvõtja Kuramisu San (tõlkes härra Kuramisu) ütles, et "this is a rurali city", ehk siis maalinn, kui küsisime, et miks kõik nii vaikne laupäeva õhtul on?
Lennu marsuut oli Tal-Hel-Nagoya-Kagoshima ning lend läks muidu plaanipäraselt kui välja jätta, et Tallinn-Helsinki lend jäi 45 minuti hiljaks ( lennuaeg ise oli 25 minutit). Kontinendi lennuks anti koht keskmises reas 3 jaapanlase vahel. Küsisin stuardessilt, kas miskit paremat kohta pole anda. Soomlasele omaselt tuli vastus „EI“, kuid kui lennuk täis oli istutatud, tundis ta vist kaastunnet ning leidis siiski mulle koha hädaväljapääsu ees. Teatavasti selline koht tähendab ohtralt jalaruumi, siis rõõmuga istusingi teise kohta, kuigi lennukitiiva juures on tavaliselt kõige valjum. Sain jalad välja sirutada kui vaatan, et klõps keegi istub kõrvale. Kolleeg Enn nägi, et mul on hea lai olla ning kõrvalt vaba ning vahetas ka koha ära. Õhkutõusmise ajal istus stuardess meie ees. Omavahel rääkides, hakkas „soomlasest“ stuardess meie eest kahtlaselt naerma. Vaatasin nimesilti ning ütlesin talle: "Meid sa ära ei peta, ei mitään suomeksi enää“. Tuli välja, et Finnairis pidi olema päris palju eestlasi tööl ning oli huvitav järjekordselt teada saada, mida järjekordne kaasmaalane elust-tööst välismaise tööandja juures arvab. Seega küllaga Jaapani õlut Asahi ning topelt söögid olid „tutvuste“ kaudu nüüd lennuks olemas, lisaks veel mänguasjad personaalse teleka näol. Seepärast lend ise läks üllatavalt nobedalt. Nagoyasse jõudsime hommikul ning kohe lendasime edasi Kagoshimasse. Allpool mõned fotos lennust:



Fotol arvatavasti Uraali mäestik, mis siis tähendas sisenemist Aasia territooriumile.


Esimene pilguheit Jaapanile ülalt. Väga sarnane pilt on mul Uus Meremaagst, ilmselt seetõttu, et mõlemad on vulkaanilised riigid.

Pilt maaviljelustavadest ülevalt poolt.



See pilt peaks päris hästi seletama, miks Jaapan on üks tihedama asustusega maid maailmas.
Nimel kui 73% maast on mägede ning mitteelatava maa all, siis jäävadki üle lamedad rannikualad, kus igasugune tsunami saab teha majade ja inimestaga mida tahab, ning tekitabki ülitiheda inimasustuse.
Kuna mul silm vajub kinni siis rohkem ma praegu ei kirjuta. Järgmise korrani.