Ei saa me läbi netita

Hakodatesse jõudes tegime pizzeerias söögid. Jah kuulsite õieti mitte sushi või mõnes aasiapärasemas söögikohas, vaid just ikka lääne stiilis söögikohas, et ikka „kodutunne säiliks“ soomlastel. Ise Aasias olles proovin ikka võimalikult palju kohaliku rooga süüa, eriti veel Jaapanis, kus toit on väga maitsev ning erinevalt lõunapoolsetest maadest mõnusalt mittevürtsine. Sellest, mida kodutunde saamiseks siin järgnevatel päevadel veel läbi pidin elama kirjutan allpool. Igatahes pärast sööki tegime hotelli check-ini ning läksime objektiga tutvuma ning järjekordset ohutustreeningut saama. Seekord asusid tuulikud kohas nimega Esashi ning Hakodatest oli sinna 1,5 tundi sõitu. Kui km-ide järgi vaadata siis distants oli 66 kilomeetrit, aga kuna Jaapanis on linnadevaheline kiiruspiirang tavateedel (vähemalt Hokkaido ja Kyushu saarel) 50 km/h ning liiklus tihe, siis selle maa läbimine võtab just nii palju aega. Objektil sain teada, et olen järjekordselt öövahtusega õnnistatud (kokku olen Jaapanis veedetud 10st nädalast 7 öövahetuses olnud), seega hotelli jõudes magama ei läinud, et „treenida“ eelseisvaks ööks. Lugesin Jim Rogersi „Adveture Capitalisti“ ning kella 5 ajal hakkas uni nii silma tikkuma, et pidin vägisi magama minema. Enne magamaminekut, kuna elu on näidanud, on tihtilugu on segadused esimesel päeval, siis selleks, et neist eemal olla, lükkasin mobiili välja ning hotelli telefonil tõmbasin juhtme seinast välja, kõik selleks et mitte väärtuslikku und segada. Olin just nägemas ilusat und pudrumägedest ja piimajõgedest, kui vali koputamine uksele ajas mind üles. Avasin ukse ning ukse taga oli laplane Tommi. „Alo, kus sa oled? Kõik ootavad autos. Me vahetame hotelli!“ „Ahaa tore seda kuulda nüüd,“ Paki asjad ning ole all 5 minuti pärast.“ Kaitseväes sai omal ajal kotti kokku pandud aja peale kümneid kordi, mis see siis nüüdki ära ei ole. 5 minuti pärast olin all nägu sarnanemas padjaga, silmad tursunud ja pilukil kui jaapanlasel ning valmis hotelli vahetama. Uude hotelli sõit võittis igaviku. Kuna meie autojuht Mr. Steve Chan oli kuidagi GPSi nii seadistanud, et kui hotelli juurde pidime jõudma, oli mõlemal pool teed mets ning pärast seda kui ta ütles kohe, kohe oleme kohal jõudsime miski lauda sarnase ehitise juurde. Teravmeelsemad juba kommenteerisid, et nagu nii teeme looma tööd, et nüüd siis ka seisvusele vastav elamine. Kuna Steve polnud ka kohalik, siis temapoolne valearvestus on igati andestatav. Lõpuks pärast mõningasi telefonikõnesid ning asukohatäpsustusi jõudsime kohale. Keskel ei miskt asus 5kordne hoone Shikabe Royal Hotel. Kogu antud hotelli interjöör oli kunagi olnud väga uhke ning toretsev, kuid rõhk sõnal kunagi. Praegu oli seintelt tapeet juba lahti ning toad olid külmad ja niisked (ikkagi Hokkaido) Ilmselt tegu oli 80ndate ehitisega, ehk siis selle aja pärandiga kui Jaapani majandus viimast korda täistuuridel buumis ning kapitalipaigutustele pangast laenu küsides väga projekti sisusse ei süvenetud. Muidu poleks siia ei keskel ei miskit sellist ümbrusega kohe mitte üldse harmoniseeruvat monstrumit üles pandud. Aga vaade aknast oli ilus.Põhjus, miks meid siia veeti oli see, et see oli, et hoida soomlaste „kodutunnet“. Ei ärge mitte arvake, et kodutunne on ülaloleval pildil sarnaneva tundra vaatamine aknast, vaid hoopis tänapäeva õnn ja õnnetus INTERNET. Jah tõepoolest sellepärast toodi meid siia, et kohalikus Esashi hotellis (praeguse objekti lähedal) polnud lairiba ühendust pakkuda ning soomlased ei saa kodutunnet hoida kui ei saa iltalehtit lugeda ning Hakodates oli miski suursündumuse tõttu 2ks päevaks kõik hotellid juba pikka aega ette ära broneeritud.
Öösel pidi olema esimene „tööpäev“, seepärast käisin soojas vannis ning üritasin mõne tunni magada, et õhtul värskem olla. Õhtul tunkesid selga pannes ning lobisse minnes sain teada, et vahetus on tühistatud tormi tõttu. Uurisin siis kuidas siis seda hinnalist netti kasutada ning tuli välja, et net oli siin vaid lobbis ning seda ka traadita. Sellepärast, siis selline pikk sõit! Järgmine päev pääsesime tööle ning õhtul pidime järjekordselt kotid pakkima, et järgmine päev Hakodatesse minna tagasi, sest seal oli kiirem internet. Praegu on päeva pikkused olnud 15 tundi ning sellest 3 tundi on sõit edasi-tagasi Esashisse. Seega vist ei pääse meist keegi netti, sest see aeg kui võiks seal istuda, istume bussis ning sõidame hotelli, selle asemel et 10 minuti sõidu kaugusel Esashis olla. Veel üks negatiivne pool selle pika sõidu juures on, et bussid kehtivad Jaapani reeglid, mis tähendab igaüks võib suvalisel hetkel suitsetada. Just ma olen ainuke mittesuitsetaja 9st bussis olevast inimesest ning „mõnus“ gaasikambri tunne on kogu pooleteise tunni jooksul tagatud. 1:8 vastu suhe ei jäta just palju ruumi läbirääkimisteks. Õnneks sain omale koha nüüd eesistmel, et saan ventilaatori endale peale suunata ja akna lahti teha kui vaja, aga kaasmõju sellele on, et selleaastane esimene nohu-köha-kurguvalu on käes.