Inimestest

Olen siin vist juba kirjutanud, et Jaapanlased on kui sipelgad, võtavad suuri koormaid, töötavad pikki tunde kui tööd ei ole siis imiteerivad, et töötavad pikalt ning kõige selle „boonuseks“ on nädalaajane aastapuhkus ja maailma üks suuremaid enesetappude arve . Kuigi ma ise ei tea kui võimsad meil Eestis energiajoogid on, siis siinolevad on igatahes töökaaslaste kinnitusel oluliselt kangemad. Kõige kangem on 2000 ühikut (vist mg) tauriini ning ka teised on mitu korda vängemad, nii et kui selle ära jood, pidi mitu unetut ööd probleemideta tagatud olema. Kõik see on saadaval tavalises joogiautomaadis ilma arstiretseptita. Huvitav kas „energia“ on seepärast nii lihtsalt kättesaadav, et motiveerida jaapanlasi veel tugevamalt töötama. Samas soomlased, kes siin jätavad rohkem teo mulje, on PISAs jaapanlastest eespool. Seega mister Takahara sõnad, mis ta täis peaga mulle ette laulis, et te soomlased (tema jaoks oleme kõik soomlased) olete laisad, distsiplineerimatud, ei tunne kombeid ning muidu jubedad inimesed, ei pea vähemalt paika tarkuse osas mediaankeskmise soomlase kohta. Selline kõrge positsioon võib tingitud olla sellest, et soomlased on eluaegsed õppijad. Nii mitmedki mu tuttavad hilistes 20ndates või varastest 30ndates on endiselt tudengid ning enamusel neil pole ette näidata miskit reaalse elu töökohta kui reaalseks töökohaks mitte pidada suvetööd, mis iganes alal. Tundub, et see on trend. Nii tulevadki välja need üleharitud indiviidid, kes on küll väga targad, aga ilma igasugu reaalse elutunnetuseta ning tihtilugu ei saa tööd, sest on liiga targad selle töö jaoks.
Mister Takaharal on muidugi õigus suure osa selle selektsiooni kohta, kes mu töökaaslased on, sest nende eesmärgiks on päev kuidagi õhtusse saada ning õhtul Mc Donaldisse sööma minna. Mõned näited: kui suvel jaapanis olles olid temperatuurid väga kõrged (+32, õhuniiskus 80%), siis soomlased ei saanud tööd teha, sest liiga palav on. "Me põhjamaa rahvas pole harjunud sellistes tingimustes töötama," oli vabandus. Jaapanlased noogutasid arusaadavalt ning ütlesid, et Põhja-Jaapanis, kuhu järgnevalt siirdute on tingimused oluliselt paremad. Nüüd kui kätte on jõudnud sügis ning ilmaolud peaks oluliselt soodsamad põhjamaa poegadele olema, on pidev jama,et kõik on haiged. Ilm on liiga külm ning niiske. Tappi generaatorid tegime valmis koos eestlasest paarimehega ühes (öö)vahetuses õigeks ajaks (loe poole kiiremini), sest päevase vahetuse soomlased olid haiged. Samas töötunnid läksid neil iga päev kirja „ootamise“ all. Täitsa häbi jaapanlaste ees, kes nüüd imestavad, et nüüd peaks ju teil just „mootor“ kõige paremini töötama. Kõige absurdsem näide on see kui üks somm jättis purjus peaga tööle tulemata ning kedagi et teavitanud ning „karistuseks“ sai ikka kirja 8 töötundi ning noomituse, et nii ei ole ilus teha. Täpselt jääb selline tunne nagu siin artiklis kirjutatud. Heaoluühiskond, milleks pingutada. Kui meil räägitakse tööviljakuse tõusust, siis siin vähemalt küll ma aru ei saa, et eesmärgiks oleks kuidas paremini, kiiremini efektiivsemalt tööd teha. Olles nüüd töötanud koos austraallaste, soomlaste, jaapanlaste ja eestlastega, siis kahele esimesele riigile küll tulevikus ma eriti ei panustaks vähemalt selle pildi põhjal, mis nad mulle jätnud on.
Osalt on see kehvade töötavade puudumine tingitud tänapäeva kolhoosidest, mis suured korportatsioonid on, puudub omanikutunnetus. Viimane on selline ähmane mõiste, sest kaudselt läbi pensionifondi oleme kõik „omanikud.“ Kas sa pingtad või ei, tulemust näha on raske, sest see pingutus hajub ära suures kompotis ning tihtilugu sellest pole sooja ei külma kellelgi, sest palk, mis kontole laekub, sellest ei sõltu. Milleks siis rabeleda ja ennast kulutada. Töö on, kõht on täis, kuid see on ka kõik. Samas kasumit (kahjumit) mis teenitakse ei tunnetata, sest see voolab kusagile peakorterisse teise maailmaotsa ning keegi sellest aru nii kui nii ei saa, sest ühiskonnale ta miskit peale töökohtade ei jäta.
Aga mis ma siin ikka rohkem soiun, lihtsalt pidin välja ütlema nagu blogi pealkiri ki on mhm- mida ma näen ja asjadest arvan. Järgmiste kirjutisteni!