Kui Minski jaamahoone on igati esinduslik ja kaasaegne, siis
kell 9:18 Minskis vahepeatuse teinud Moskva-Brest rong oli selle kõrval suureks
kontrastiks. Antud rong läbib oma enam kui 1000 km. teekonna jooksul kõik
suuremad asulad Venemaa pealinnast sõbraliku väikevenna läänepoolsemasse
punkti. Rongil leidsin oma vaguni kenasti üles (rong ise oli mitusada meetrit
pikk, mitte nagu meie porgandid), vinnasin end trepist üles ning peagi olin kenasti
sobiva kupee üles leidnud. Esmane mulje oli nostalgiline- olen ajamasinas 16 a.
tagasi läinud ning sattunud uuesti Mustamäe vanimasse majja- Tehnikaülikooli
legendaarsesse Akadeemia tee 7 ühiselamusse. Just kupee pruun, tolmurulle täis
põrand ning selline pead-jalad koos olemine nagu ühikas, sellise tunde tekitasid.
Istusin lamatsi peale, vinnasin sumadani toore jõuga nii öelda kolmandale nari
korrusele ning hakkasin väljasõitu ootama. Peagi tuli mu üks proua ning teatas,
et istun tema kohal, näitas oma piletit ning selgus, et minu koht on hoopis
nari teisel korrusel, kuhu saamine nõudis kindlasti harju keskmisest paremat
sportlikku ettevalimistust. Nüüd sain siis aru miks müüja Minskis oli nii
lahkelt nõus mulle pakkuma ülemist kohta. Vinnasin end siis kuidagi nari
ülemisele osale ning peagi hakkas sõit
pihta. Kuigi vagun oli vana ja väsinud, siis suksu, mis neid vaguneid vedas oli
üllatavalt ergas, sest kogu sõit Minskist Bresti (350 km) kestis veidi alla 4,5 tunni koos 5
vahepeatusega. Vagun tundub, et oli puhas nõuka aja jäänuk, kogu viimistlus oli alla igasugu arvestust-
igasugu liistud silma järgi lõigatud, värvimine tehtud ehku peale ilma igasugu
maalriteipi kasutamata jne jne. Eriti mugavamalt ma selles „ühikanaris“ ennast
ei tundnud ning peagi ronisin alla ning palusin end proua kõrvale narile istuma.
Varsti tuli vagunisaatja, kes kõigilt piletid ära korjas, milleks see jäi küll
esialgu selgusetuks, kuid kui inimesed riburada pidi hakkasid välja minema
peatustest ning enne seda piletid tagasi said, siis sai selgeks, et see „konfiskeerimine“
on selleks, et sa oma peatust maha ei magaks. Rongi liikudes serveeriti kõigile soovijatele чайd, kas siis sidruniga, suhkruga või siis
mõlemaga. Leidus piisavalt huvilisi, kes endale 11 000 rubla eest «стакан»ikese tellisid. Tee vesi asus vaguni otsas olevas boileris, mida mulle
tundus, et köeti elava tulega, sest roop ja kühvel olid kraani kõrval. Kui
saabus järjekordne peatus, siis mõtlesin, selleks et mitte täpsuskusemist teha, oleks õige aeg „tualetis“
ihuhädasid kergendada, kuid selle uks oli lukus. Nimelt selgus et selleks et jaamu mitte täis „sit…da“
on igasugu kehakergendus võimalik vaid rongi liikudes. Aeg kulges aga omasoodu ning täpselt 13:51
olin Brestis kohal nagu Jorh Adniel Kiir Venemaale minnes.
Sellistes
vagunites siis liigub suurem osa pikamaarongi reisjatest. Terasem pilk leiab
pildilt ka ühe neiu, kes demostreerib lavatsil magamist. Ise olin pileti
ühele neist teise korruse valikutest ostnud
Selline boiler asus vaguni otsas, see kuumendas teevett,
mida vagunisaatja serveeris soovijatele. Tundub et küte on süte peal, miks
muidu on näha pildil roop ja kühvel.
Jorh Aadniel Kiir suundumas Venemaale mõisavalitsemist
õppima.
Vagunisaatjad on hallides mantlitest, kurja ilmega mammid nagu muiste.
Järgneb…
